Kui ma mõni aeg tagasi ühel reedel pärast pikka ja tüütavat koolinädalat lõpuks koju jõudsin, tundsin inspiratsiooni teha kõike, mis hing ihaldab - muusikat kuulata, pildistada, ise midagi luua, isegi koristada. Nüüd möödunud reedel oli lihtsalt paha olla - olin juba kolmapäeva õhtul grippi jäänud (mis mingis mõttes kestab siiani, ausalt, mul on Kalevi küpsistest ja kummeliteest nii kõrini kui vähegi veel olla saab).
Vahepeal kui mina olen laiskuse riigis rännanud, on tegelikult päris palju juhtunud. Eriti viimasel ajal... Eelmisel kolmapäeval tegi klassijuhataja meile ühe väikese budismiõpetusele tugineva testi, mis võttis mul kergelt pisara silma, eriti selle viimane osa, kus pidi värviga sobitama mingi inimese, keda tunned ja kes sind tunneb. Sain aru, et mu elus on nii palju erilisi inimesi, et traditsioonilistest värvidest jääks kohe kindlasti väheks. Milline vedamine tegelikult, olla ümbritsetud inimestega, kes sind aitavad, armastavad, kes sinust hoolivad, kes sind inspireerivad, mõned lähemal, teised jälle üle maailma laiali või hoopiski selle teises otsas. On ilus mõelda, et kogu see vahemaa tegelikult ei oma mingit erilist tähtsust. Füüsilises mõttes muidugi on see aspekt peamine, kuid vaimses tundemaailma mõttes pole tuhanded kilomeetrid midagi. Vähemalt kuni korralik masendushoog peale ei tule, mil tahaks kõike kohe ja korraga...
Mu saaga V.-ga on ka uuele tasemele jõudnud - täna siis otsustasime suud puhtaks rääkida ja... A. oli mulle juba ammu rääkinud, et peaksin seda tegema, aga ma ei võtnud eriti vedu. Eelkõige sest kartsin, et midagi muutub. Saame ju V.-ga nii hästi läbi, miks seda "rikkuda"? A. ei uskunud kui ütlesin, et nüüd on see tehtud, et rääkisin V.-le. Siis, kui ma olin ikka kahtlev selle kõige suhtes, ütles ta, et see on mu elu õigeim otsus :D Sel hetkel, nagu paljudel teistel varem, ma ei uskunud tema nõuande õigsusesse, kuid nüüd, olles juba kõik V.-ga ilusti ära rääkinud ja seda kergelt seedinudki, tundub (nagu alati! -.-) A.-l õigus olevat. Ma ei saa lihtsalt aru, kuidas ta seda teeb?! Tal vist on mingid selgeltnägemise võimed, ausalt noh.
Viimasel ajal on ka väga teemas olnud lõpukleidi ja -kingade otsimine. Vanaema käest sain juba 3 nädalat tagasi peapesu, et KUIDAS mul küll veel ei ole kleidi disain välja mõeldud ja kangas ostetud ja põhimõtteliselt, et miks ma üldse 24/7 õmbleja juures ei veeda. Aga.. Sel aastal otsustasin ma natuke teistsugust lähenemist proovida. Kuna meil siin Eesti kaubandusketis ei ole eriti suurt valikut punaste kingade näol (sest just punane saab olema mu värv) - no viimasel ajal siiski rohkem kui enne, sest punane on praegu ülimoes - otsustasin esimest korda elus väheke ebay-s shopata. Ja oh-my, tõesti!, seal on ikka selline valik, mis minusuguse kingahullu esimese veerandtunniga täielikult hulluks ajab :D Lõpuks jäi mu pilk mitmete paaride seast pidama punastel platvorm-rihmikutel. Issand, kui ilusad! Tagant kand on kinnine, aga eest tulevad põimunult erinevad punased, oranžid ja roosad rihmad. Alguses tundus selline värvide kombinatsioon natuke imelik, aga pikemalt mõeldes on see just mõnus, selline värske. Pärast kingade leidmist ilmus muidugi uus probleem - aga kuidas seda kõike kleidiga kombineerida? :S Õnneks oli ka siin lahendu olemas :) Kleit tuleb kergelt pin-up'ilik ja punane. Nüüd peaks vaid õige kanga leidma ja kleidi valmis õmmelda laskma, ma ei suuda seda ära oodata! :D
Täna oli ka nii mõnus kevad juba õhus :) Mulle on alati meeldinud need hilistalvised päevad, mis päike särab juba kirkalt, sõiduteed on tumemustad ning kõnniteedel ka lumi sulab.. See on nii mõnus! Kevadele tavapäraselt nagu oleks õhus millegi uue värsket hõngu, mmmm :) Siis on päikse käes juba palav ja hinge poeb mingi rahutus, mis ei lase rahulikult toas olla ega koolitöid teha enne kui pimedaks pole läinud. Selline hüpnotiseeriv ja meelitavalt kutsuv päike on neil hilistalvistel päevadel. Lihtsalt imeline! :)
No comments:
Post a Comment