Laupäeval ühe järjekordse tundidepikkuse skype-sesiooni käigus, kui ma olin jõudnud juba kõik oma mured-rõõmud letti laduda ning mil jutt jooksis jälle tulevikule, küsis V. mu käest: "On see ikka kindel, et sa tuled?" kerge kartus hääles. "Loomulikult on, ma arvan vähemalt, kui kõik plaanitult läheb," vastasin ma järjest kahaneva eneseusuga. Tundub, et mu vastus oli siiski piisavalt ammendav tema jaoks.. Nüüd igastahes pärast kahetunnist pingelist "vestlust" oma vanematega jõudsime välja sinna, kust alustasime ning kust on juba kolm korda ringiga mööda ka mindud. Ehk siis "sa ei tea elust midagi ja meile üldse ei meeldi su otsus, me ei toeta sind ja ütleme, et sa ei saa hakkama mitte mingil juhul, aga kätt ette panna ja sind värava külge aheldada ka ei saa" tulem. Väga, tõesti väga inspireeriv. Ma ei teagi, mis on hirmam, kas fakt, et need inimesed, kes mind absoluutselt kõiges toetama peaksid, tegid mu plaani absoluutselt maha või hoopis fakt, et kuigi alguses olin ma häiritud ja tundsin end murust ka madalamana, möödus see siiski kiiresti ja nüüd olen jälle tagasi seal, kus alati - nende arvamus lihtsalt ei huvita mind eriti (pigem nende kuulamise ja usaldamise asemel jään endale kindlaks). Vahest tundub mulle endale ka, et miks ajada oma elu nii keeruliseks, võiks ju tahta ja olla nagu iga teine, aga millegi pärast ma ei suuda.. Mul on alati vaja hoopis teistsuguseid asju kui on hallil massil, hoopis teistsuguseid eesmärke kui kõigil teistel.. Oh my, igastahes, raske on suureks saada & ega see täiskasvanuelu pole mingi piknik. Aga isegi, kui midagi välja ei tule (ja see on suht 50-50 võimalus), siis võin uhke olla, et jäin endale kindlaks ja järgisin oma unistusi :).
Üks teine asi, mis on on/off juba mõnda aega kestnud - olen aru saanud, et mul on väga head sõbrad, aga mina ise ei ole neile eriti midagi kiiduväärt. Seda kena arvamust toetab järjekordne näide, et eile unustasin ma lihtsalt süüdimatult Ä. sünnipäeva ära. Ja loomulikult sai ta selle peale pahaseks, pühendas isegi ühe kena sõimu täis lõigu mulle oma blogipostituse lõpus :D No muidugi võiks ma hakata end välja vabandama, et mind ei olnud üldse siin eile, et läksin keeletesti tegema ja pärast pühapäevast jutuajamist oli pea rohkem igasuguseid pulki täis ja et tal ei olnud midagi facebookis... Aga kui mõtlema hakata, siis tegelikult ei oleks ju mul raske olnud talle öelda: "Palju õnne sünnipäevaks, Ä. Mul on hea meel, et suhtleme ja sa oled väga tore. Loodan, et sul tuleb vägev aasta!" Ei ole ju?! See on vähim, mis ma tema heaks teha saan. Aga jah, mina, kui esikandidaat selle-aastasele parima sõbra auhinnale, lihtsalt unustasin tema tähtsa päeva ära. Kõikide eelmainitud põhjuste pärast.. Lisades sellele nimekirjale, et sõbrana sakin ma täiega :(( Hahaaa, aga õnneks on sõbrapäevani veel naaaatuke aega ja nagu öeldakse, siis kunagi pole hilja end muuta (? Eks nüüd näeb, kuidas see ütlus ka päriselus töötab :)
Oh ja veel üks asi, mis tänasest päevast lihtsalt vajab äramärkimist. Inimeseõpetuses pidime tegema ühe a4 postri/konspekti, mida saaks siis kasutada seitsmendale klassile rasestumisvastastest vahenditest rääkides. Olime neljastes gruppides: mina, Ä. ja veel kaks klassivenda. Üks neist on selline üliego ikka. A la "mina olen kõige parem, teie olete madalamad kui muru. Olge õnnelikud, et üldse minuga samas ruumis viibida saate". No tõesti, täna viskas ikka täiega üle. Tüüp põhimõtteliselt ei aidanud üldse kaasa, siis kui tööle korra pilgu peale viskas, siis oli kõik, mis mina ja Ä. mõelnud olime, täiesti valesti. Selle tunni ajal sain ma ka sõimata, et olen vasakukäeline ja mida kõike veel. No nii närvi ajavad sellised inimesed. Ei taha küll kellelegi midagi halba soovida, aga temaga võiks midagi sellist juhtuda, et ta ükskord saaks aru, et tema ei ole kõige ilusam, tublim ja targem. Isegi kui ta oleks kõige viimane mees siin maamunal, ei tahaks ma temaga mingit tegemist teha! Ausõna, ma olen pahane -.-
Olgu, kell on juba niikaugel, et tänased minutid vingumiseks on läbi & nüüd tuleb minna reaalse eluga tegelema, aka saksa sõnad ja matemaatika ülesanded. Edu mulle (? :)
No comments:
Post a Comment