i heard she was born naked. that slut!

Nii, ma nüüd otsustasin selle blogiasja uuesti (korralikult) käsile võtta. Ei tea küll mitmes kord ma neid lubadusi jälle pillun, aga äkki isegi õnnestub :D Lihtsalt - eksamid on tehtud, kooli lõpp juba käega katsuda ning mu põhiline ajapuuduse vabandus kaob ka ära. Tegelikult on põhjus hoopis selles, et ma igatsen kirjutamist, dokumenteerimast maailma oma pilgu läbi. Ilmselt sellel ei ole suurt panust maailma ajalukku ja elukäiku, aga mulle meeldib, mulle on see oluline. Vot selle pärast olen ma bloggeriavarustes tagasi. Kui kauaks, eks seda näitab ainult aeg :) Nagu öeldud - eksamid on nüüdseks tehtud, jess! Kolm riigikat pluss kunstiajalugu ja geograafia uurimistöö. Kunstieksamit tegin üksinda. Istusin klassis ja kolm õpetajat valvasid. 45 minutit ja valmis :D. See oli lihtne. Vot aga uurimistöö kaitsmise pärast pabistasin ikka piisavalt. Teemaks olid naiste õigused, täpsemalt "Naiseks olemine kui puue? Eesti naiste väärtustamine ühiskonnas võrreldes arenenud ja arenguriikidega". Teema on vastuoluline ning ma ei teadnud, kas komisjon ikka on sõbralik või mitte. Õnneks läks kõik väga ilusti, mind kuulati (enamuse ajast) ja ka küsimused ei olnud väga kirved. Kahjuks teisel kaitsjal nii hästi ei läinud, Ar. tehti ikka täiesti maha... Ma siis pärast lohutasin teda pitsaga :D Aga kolmapäeval, pärast edukat kaitsmist oli ikka ütlemata võimas tunne. Kõik need kolmteist aastat koolitöid ja muid asju tehes on nüüd lõpule jõudnud. Super... Nagu oleks midagi uhket saavutanud... Nüüd ongi ainult lõpuaktus ja -pidu jäänud. Ilmselt alles lõputunnistust kätte saades jõuab kõik lõplikult kohale, et sel aastal tuleb 1. september hoopis teisiti kui varem... Minu selle suve ainus plaan on nautida kõike nii palju kui võimalik. Pole ju mõtet igasuguste asjade pärast koguaeg viriseda. Eestlased ongi harjunud liiga kurtma. See on juba küll täiesti klišeeks kulunud, aga igal asjal on kaks poolt, nii hea kui halb; pole habla ilma heata jne. Neid vanasõnu/ütlusi leiaks veel palju. Eks alati ole midagi, mis võiks paremini olla, kuid enamasti on meis endis kinni olukorra muutmine ja üldse muutused. Niiet stop wigning, start acting! :) Aga tähtsate plaanide puudus ei tähenda, et iga päev niisama laisklema peaks. Töö leidsin endale ühes Haapsalu kohvikus, mis avab oma uksed ainult suvehooajaks. Kuigi ma ei ole seal veel väga pikalt toimetanud, meeldib mulle sealne õhkkond väga. Niisugune mõnus ja perekondlik tunne on. Ja ega see töö ka väga raske ei ole. Natuke veel õpin, aga iga päevaga saan ka aina targemaks. Augusti lõpuks olen meisterkokk valmis. See ongi minu eesmärk :D

2 on kaks korda parem kui 1

Üle pika aja on mul... igav. See aga tähendab, et on täiuslik aeg üks postitus kirjutada. Tegelikult võiks ju uurimistööd edasi teha või renessanssi kohta konspekti kirjutada või matemaatika proovieksami jaoks ülesandeid lahendada või... Mmm, parem mitte. Vahest tundub, et ei jaksa enam neid kooliasju teha ja et tahaks võimalikult kaugele kõigest sellest reaalsusest reisida, istuda kuskil palmisaarel, kuulata kuidas valgete tippudega lained laisalt randa jõuavad ning mitte kunagi enam mitte midagi teha. Aga ei saa. Vähemalt lähemas ja natuke kaugemas tulevikus mitte. Siinkohal tuleb meelde Aleksandr Grini ütlus: "Nüüd lapsed ei mängi, vaid õpivad. Nad muudkui õpivad ja õpivad ega hakka kunagi elama."... Minuga ongi just nii olnud lood viimasel ajal: kool, kodu, kool, kodu, kool... Uskumatu, kui rutiinseks elu võib muutuda! Praegu vähemalt lisandub kolmapäeviti hispaania keel ja vahest ka mõni muu käik. Nädalavahetustest ärme parem räägi - minu töönädal kestab esmaspäevast pühapäevani. Ja iga kord kui tundub, et okei, sellest enam hullemaks minna ei saa, kui palju kodust tööd nad meile nüüd annavad, läheb asi raskemaks. Praegu tekib küll tunne, et kui ma kooli lõpetatud saan, siis olen superinimene. Üldse tundub kahtlane, kuidas nii suur osa ühiskonnast on keskharidusega, nad kõik on vist üleloomulike võimetega. Tunnistan ausalt, et tegin endale täna ühe puhkepäeva ja ei läinud hommikul korraliku lapsena kooli. Ega see niisama nüüd ka ei olnud - ärgates oli süda kergelt paha ja põlv valutas ka (lõin selle eile õhtus õnnetult vastu tooli ära ja tänaseks oli see juba nii nunnult paistes). Seega tulin voodist välja, ütlesin papsile, et täna ei lähe ja läksin magama tagasi. Uni oli väga magus kuni telefon hakkas laulma Shaggy "Boombastic'ut" (peaks vist selle ära vahetama...) - saabus sõnum sõbrannalt: "Kus sa oled?". Ohhh, kodus olen, ei taha voodist välja tulla... Varsti läks uni ära ja tõusin üles. Mõtlesin, et kui ma juba kooli ei läinud, siis peaks seda "vaba" aega vähemalt kuidagigi produktiivselt kasutama. Hakkasin uurimistööd tegema. Mässasin sellega vist 7 tundi. Päeva kõige põnevamaks osaks oli muidugi katse pdf faili doc'iks teha ja sealt juba kuidagi graafik kätte saada. Pärast tundidepikkusi pingutusi saingi hakkama! :D Jeeee! Nagu oleks jõulud sel aastal varakult tulnud, hahaa. Homme inka proovikas, eks näis, mis saab...

All of the lights

Eelmisel nädalavahetusel sattusin ETV-st vaatama saadet "Arktikast Antarktikasse". Hetkel reisivad nad USA's, tutvudes indiaanlaste eluga ja otsides tõestust, et asiaatidel ja indiaanlastel on ühised esivanemad (kui ma õigesti aru sain :D). Mul tekkis seda saadet vaadates hoopis idee, et oleks superlahe kunagi elus läbi sõita kuulus Pan-America maantee, otsast lõpuni. Alustaks Kanadast Prudhoe Bay'st ja lõpetaks Tšiilis Quellon'is või Argentinas Ushuaias. Orginaalne tee algab küll USA's Monterrey's ja lõppeb Argentinas Bs.As, aga oleks suurepärane Ameerika pikalt läbi sõita. Üks asi, mis jälle elu-unistuste nimekirja läheb :D.

Sel läbisaaval nädalal on tegelikult veel palju põnevat juhtunud, aga kõigest omas järjekorras. Esmaspäeval oli mul veel natuke paha olla, seega läksin varem minema (eks tagajärgedele tuleb nüüd homme otsa vaadata). Teisipäeval oli vastlapäev - tunde ei toimunud ja mina oma toredate klassikaaslastega lumelinna ehitama ka ei tahtnud minna. Käisin vastasin hommikul ajaloo töö ära, siis läksin vaatasin vanaema-vanaisa üle. Vanaema oli alles oma vastlakukli-masina tööle pannud, kutsus õhtuks tagasi (õhtul oli tal juba põhimõtteliselt kaks plaaditäit vastlakukleid valmis, täitsa hull peast!), aga ma ei viitsinud enam minna. Jõudsin koju ning kohe uuesti välja tagasi, et minna Ar.'ile seltsiks verd andma (mina ise ei saanud doonoriks olla, sest minu verd nad ei taha :/). Kui taaskord koju sain, oli juba uhke pärastlõuna käes ja laiskus ka. Geo lasin täiega üle, õhtul panin veel eelseisvaks Rootsi reisiks koti kokku (ohhhh kuidas ma seda tegevust vihkan!! Kümnepallisüsteemis annaks kohvri pakkimisele rõõmsad 16 kindlalt :S, haha).

Ja oligi juba kolmapäev käes! :D Neljaks tunniks kooli ja Rootsi! :) Tuli välja, et saksa jääb ära, super (mul pole seda tundi viimased 2 ja pool nädalat olnud, aga ega seda puudumist eriti märgata ka pole...)! Tallinnas kui läksime bussipeatuse poole, sadas hullult mingit lörtsi näkku ja oli räige tuul. Tee läks veel mäest üles ka, eriline koopaelaniku tunne tuli peale, no tõesti. Laeva saime õnneks kiiresti ja ilma suuremate jamadeta, kajuti leidsime ka üles ja siis Baltic Queeniga tutvuma. Laev tundub küll ülisuur olevat, aga sees tegelikult ei olegi midagi nagu eriti... Esimene õhtu möödus minu jaoks natuke kurvalt, sest laev kõigutas korralikult ja kes seda ei talu ning endale mingit tabletti sisse ei võtnud?! Mina loomulikult, kes siis veel nii rumal oleks (btw, bq tähendab Baltic Queeni :D). Hommikuks olime Rootsis, jeeeeeeeee! Seal on kõik nii kena. Nagu vaesed sugulased maalt ja hobusega olime meie ka elevil metroost ja kõigest muust, kohustuslik Mac'i tripp sai ka tehtud, no kuidas siis muidu. Just sel hommikul, kui läksime, sündis ka Rootsi kroonprintsessil tütar. Just mõni hetk tagasi nägin pilte temast, nii ilus väike plikatirts :).. Tagasitulek möödus mulle palju lõbusamalt kui T.'le, kel eelmisest õhtust veel paha oli. No damn, oleks võinud selle kõik ju ühele samale õhtule ajastada, aga mis teha. Tore oli vähemalt, rahast sai lahti, asju sai juurde (nüüd olen siis jälle sammukese ligemal esikohale võistlusel "võidab see, kel on surres rohkem asju"). Läheks mõni teine kordki :).

Reedel oli vabariigi aastapäev. Hommikul Tallinnas bussijaamas oodates kõndis minust Eesti mööda - üks sõdurivormis noor mees karkudel, kes oli vasak jalg kipsis. Täpselt nagu Eesti - noor, lombakas ja kellegi käske täitmas. Nüüd on vist õige aeg öelda, et tegelikult ma aramstan oma kodumaad väga, aga vahest keeb kõik üle, eriti kui oled alles kuskilt veel esimesemast maailmast siia tagasi tulnud.
Õhtuks olid mul ka plaanid juba ammu tehtud - vaatasin presidendi vastuvõttu, seltsiks M., koka & popkorni. Jõudsin pooleni, siis läksin muid asju tegema :D.

Laupäev ja pühapäev olid nagu alati, mõnusad ja laisad :)... Eile õhtul unustasin end skype'i päris pikaks, no nii kella üheni :$. V.'ga, loomulikult. Ja oh seda õnne, kui ma siis pärast avastasin, et ühiskonnas tuleb organisatsioonide peale kontrolltöö, nice.

Aga aitab sellest vingumisest tänaseks, palju on vaja veel täna teha. Nii tore, kell on viis, aga õues on ikka veel valge. Küll on ikka tore armunud olla :D.

Love on top.

Kui ma mõni aeg tagasi ühel reedel pärast pikka ja tüütavat koolinädalat lõpuks koju jõudsin, tundsin inspiratsiooni teha kõike, mis hing ihaldab - muusikat kuulata, pildistada, ise midagi luua, isegi koristada. Nüüd möödunud reedel oli lihtsalt paha olla - olin juba kolmapäeva õhtul grippi jäänud (mis mingis mõttes kestab siiani, ausalt, mul on Kalevi küpsistest ja kummeliteest nii kõrini kui vähegi veel olla saab).

Vahepeal kui mina olen laiskuse riigis rännanud, on tegelikult päris palju juhtunud. Eriti viimasel ajal... Eelmisel kolmapäeval tegi klassijuhataja meile ühe väikese budismiõpetusele tugineva testi, mis võttis mul kergelt pisara silma, eriti selle viimane osa, kus pidi värviga sobitama mingi inimese, keda tunned ja kes sind tunneb. Sain aru, et mu elus on nii palju erilisi inimesi, et traditsioonilistest värvidest jääks kohe kindlasti väheks. Milline vedamine tegelikult, olla ümbritsetud inimestega, kes sind aitavad, armastavad, kes sinust hoolivad, kes sind inspireerivad, mõned lähemal, teised jälle üle maailma laiali või hoopiski selle teises otsas. On ilus mõelda, et kogu see vahemaa tegelikult ei oma mingit erilist tähtsust. Füüsilises mõttes muidugi on see aspekt peamine, kuid vaimses tundemaailma mõttes pole tuhanded kilomeetrid midagi. Vähemalt kuni korralik masendushoog peale ei tule, mil tahaks kõike kohe ja korraga...

Mu saaga V.-ga on ka uuele tasemele jõudnud - täna siis otsustasime suud puhtaks rääkida ja... A. oli mulle juba ammu rääkinud, et peaksin seda tegema, aga ma ei võtnud eriti vedu. Eelkõige sest kartsin, et midagi muutub. Saame ju V.-ga nii hästi läbi, miks seda "rikkuda"? A. ei uskunud kui ütlesin, et nüüd on see tehtud, et rääkisin V.-le. Siis, kui ma olin ikka kahtlev selle kõige suhtes, ütles ta, et see on mu elu õigeim otsus :D Sel hetkel, nagu paljudel teistel varem, ma ei uskunud tema nõuande õigsusesse, kuid nüüd, olles juba kõik V.-ga ilusti ära rääkinud ja seda kergelt seedinudki, tundub (nagu alati! -.-) A.-l õigus olevat. Ma ei saa lihtsalt aru, kuidas ta seda teeb?! Tal vist on mingid selgeltnägemise võimed, ausalt noh.

Viimasel ajal on ka väga teemas olnud lõpukleidi ja -kingade otsimine. Vanaema käest sain juba 3 nädalat tagasi peapesu, et KUIDAS mul küll veel ei ole kleidi disain välja mõeldud ja kangas ostetud ja põhimõtteliselt, et miks ma üldse 24/7 õmbleja juures ei veeda. Aga.. Sel aastal otsustasin ma natuke teistsugust lähenemist proovida. Kuna meil siin Eesti kaubandusketis ei ole eriti suurt valikut punaste kingade näol (sest just punane saab olema mu värv) - no viimasel ajal siiski rohkem kui enne, sest punane on praegu ülimoes - otsustasin esimest korda elus väheke ebay-s shopata. Ja oh-my, tõesti!, seal on ikka selline valik, mis minusuguse kingahullu esimese veerandtunniga täielikult hulluks ajab :D Lõpuks jäi mu pilk mitmete paaride seast pidama punastel platvorm-rihmikutel. Issand, kui ilusad! Tagant kand on kinnine, aga eest tulevad põimunult erinevad punased, oranžid ja roosad rihmad. Alguses tundus selline värvide kombinatsioon natuke imelik, aga pikemalt mõeldes on see just mõnus, selline värske. Pärast kingade leidmist ilmus muidugi uus probleem - aga kuidas seda kõike kleidiga kombineerida? :S Õnneks oli ka siin lahendu olemas :) Kleit tuleb kergelt pin-up'ilik ja punane. Nüüd peaks vaid õige kanga leidma ja kleidi valmis õmmelda laskma, ma ei suuda seda ära oodata! :D

Täna oli ka nii mõnus kevad juba õhus :) Mulle on alati meeldinud need hilistalvised päevad, mis päike särab juba kirkalt, sõiduteed on tumemustad ning kõnniteedel ka lumi sulab.. See on nii mõnus! Kevadele tavapäraselt nagu oleks õhus millegi uue värsket hõngu, mmmm :) Siis on päikse käes juba palav ja hinge poeb mingi rahutus, mis ei lase rahulikult toas olla ega koolitöid teha enne kui pimedaks pole läinud. Selline hüpnotiseeriv ja meelitavalt kutsuv päike on neil hilistalvistel päevadel. Lihtsalt imeline! :)

You and I.

Laupäeval ühe järjekordse tundidepikkuse skype-sesiooni käigus, kui ma olin jõudnud juba kõik oma mured-rõõmud letti laduda ning mil jutt jooksis jälle tulevikule, küsis V. mu käest: "On see ikka kindel, et sa tuled?" kerge kartus hääles. "Loomulikult on, ma arvan vähemalt, kui kõik plaanitult läheb," vastasin ma järjest kahaneva eneseusuga. Tundub, et mu vastus oli siiski piisavalt ammendav tema jaoks.. Nüüd igastahes pärast kahetunnist pingelist "vestlust" oma vanematega jõudsime välja sinna, kust alustasime ning kust on juba kolm korda ringiga mööda ka mindud. Ehk siis "sa ei tea elust midagi ja meile üldse ei meeldi su otsus, me ei toeta sind ja ütleme, et sa ei saa hakkama mitte mingil juhul, aga kätt ette panna ja sind värava külge aheldada ka ei saa" tulem. Väga, tõesti väga inspireeriv. Ma ei teagi, mis on hirmam, kas fakt, et need inimesed, kes mind absoluutselt kõiges toetama peaksid, tegid mu plaani absoluutselt maha või hoopis fakt, et kuigi alguses olin ma häiritud ja tundsin end murust ka madalamana, möödus see siiski kiiresti ja nüüd olen jälle tagasi seal, kus alati - nende arvamus lihtsalt ei huvita mind eriti (pigem nende kuulamise ja usaldamise asemel jään endale kindlaks). Vahest tundub mulle endale ka, et miks ajada oma elu nii keeruliseks, võiks ju tahta ja olla nagu iga teine, aga millegi pärast ma ei suuda.. Mul on alati vaja hoopis teistsuguseid asju kui on hallil massil, hoopis teistsuguseid eesmärke kui kõigil teistel.. Oh my, igastahes, raske on suureks saada & ega see täiskasvanuelu pole mingi piknik. Aga isegi, kui midagi välja ei tule (ja see on suht 50-50 võimalus), siis võin uhke olla, et jäin endale kindlaks ja järgisin oma unistusi :).
Üks teine asi, mis on on/off juba mõnda aega kestnud - olen aru saanud, et mul on väga head sõbrad, aga mina ise ei ole neile eriti midagi kiiduväärt. Seda kena arvamust toetab järjekordne näide, et eile unustasin ma lihtsalt süüdimatult Ä. sünnipäeva ära. Ja loomulikult sai ta selle peale pahaseks, pühendas isegi ühe kena sõimu täis lõigu mulle oma blogipostituse lõpus :D No muidugi võiks ma hakata end välja vabandama, et mind ei olnud üldse siin eile, et läksin keeletesti tegema ja pärast pühapäevast jutuajamist oli pea rohkem igasuguseid pulki täis ja et tal ei olnud midagi facebookis... Aga kui mõtlema hakata, siis tegelikult ei oleks ju mul raske olnud talle öelda: "Palju õnne sünnipäevaks, Ä. Mul on hea meel, et suhtleme ja sa oled väga tore. Loodan, et sul tuleb vägev aasta!" Ei ole ju?! See on vähim, mis ma tema heaks teha saan. Aga jah, mina, kui esikandidaat selle-aastasele parima sõbra auhinnale, lihtsalt unustasin tema tähtsa päeva ära. Kõikide eelmainitud põhjuste pärast.. Lisades sellele nimekirjale, et sõbrana sakin ma täiega :(( Hahaaa, aga õnneks on sõbrapäevani veel naaaatuke aega ja nagu öeldakse, siis kunagi pole hilja end muuta (? Eks nüüd näeb, kuidas see ütlus ka päriselus töötab :)
Oh ja veel üks asi, mis tänasest päevast lihtsalt vajab äramärkimist. Inimeseõpetuses pidime tegema ühe a4 postri/konspekti, mida saaks siis kasutada seitsmendale klassile rasestumisvastastest vahenditest rääkides. Olime neljastes gruppides: mina, Ä. ja veel kaks klassivenda. Üks neist on selline üliego ikka. A la "mina olen kõige parem, teie olete madalamad kui muru. Olge õnnelikud, et üldse minuga samas ruumis viibida saate". No tõesti, täna viskas ikka täiega üle. Tüüp põhimõtteliselt ei aidanud üldse kaasa, siis kui tööle korra pilgu peale viskas, siis oli kõik, mis mina ja Ä. mõelnud olime, täiesti valesti. Selle tunni ajal sain ma ka sõimata, et olen vasakukäeline ja mida kõike veel. No nii närvi ajavad sellised inimesed. Ei taha küll kellelegi midagi halba soovida, aga temaga võiks midagi sellist juhtuda, et ta ükskord saaks aru, et tema ei ole kõige ilusam, tublim ja targem. Isegi kui ta oleks kõige viimane mees siin maamunal, ei tahaks ma temaga mingit tegemist teha! Ausõna, ma olen pahane -.-
Olgu, kell on juba niikaugel, et tänased minutid vingumiseks on läbi & nüüd tuleb minna reaalse eluga tegelema, aka saksa sõnad ja matemaatika ülesanded. Edu mulle (? :)

...

Heeei :) Pole enam üle aasta siin käinud. Hah, tundub vist, et järjepidavus ei ole üks mu paljudest voorustest. Viimasel ajal on siiski mõte peast läbi käinud, et võiks ju sellele siin uuesti elu sisse puhuda, nii kirjandiks harjutada ja veel teisigi tulevikuplaane silmas pidades. Loodame, et seekord kestab mu innukus pikemalt kui 5 postitust nelja kuu jooksul :D Õnneks on mul nüüd taustajõud ka olemas, Ä näol :) Suured tänud talle, et mind ikka vahepeal sunnib midagi tegema ka xD
See nädal on ikka tegelikult päris hullumeelne olnud.. Kool muidugi kõigepealt, üritab kõik mu aja ära süüa :S ning siis veel mõned inimesed, kes ära kaovad ja siis jälle pildile ilmuvad, ohh neid küll... Imelik (või hoopis tore?) kuidas ajaga võib unustada.. Olen kodus juba üle 6 kuu olnud ning oli vist äkki novembri lõpus kui viimati B'ga skype's rääkisin. Igatsen teda ju küll, aga kogu selle vahemaa ja muude toimetuste käigus ei mõtle enam nii palju, aga pärast temaga rääkimist tuleb jälle kõik meelde..
Ahh aitab küll tänaseks, uni on & silmad ka udused. Ma lähen magama. Head ööd! :)

La vida Argentina ehk kuidas 6pitakse siin :)

MINU VERSIOON LARUSELE MINEVAST LOOST SIIS, LUGEGE JA ANDKE HINNANGUID, 2KKI VEEL J6UAB MIDAGI MUUTA KUI ULIJUBE ON... :)

Ma k2in katoliiklikus erakoolis, mil nimeks Ceferino Namuncura Instituut. Nagu j2reldada v6ib, on see nimetatud uhe puhaku j2rgi (uldse on Argentinas enamus asju nimetatud kellegi/millegi j2rgi, n2iteks on paljud t2navad mingi kindrali v6i lahingu nimega, a la S6pruse puiesteed ja Pargi p6iki ei eksisteeri).
Mu kool v2ga suur ei ole. Seal k2ib umbes 500 6pilast (arvestades, et koos on lasteaed ning p6hikool-gumnaasium). Ka hoone on usna pisike - pealtvaates L-t2he kujuga uhekorruseline pastelsetes toonides maja. Argentinas on tavaline, et akendel on trellid ees ning ka k6ik ettev6tted suletakse siestaks ja ooseks metallv6rega. Samuti ka kool. Kompleksi juurde kuulub veel betoonplaatidega sise6u, kus toimuvad kehalise tunnid (aga selle kvaliteet on nii halb, et 2x60 minutit n2dalas on jalgpall ekstreemsport). Sooklat meil ei ole, sest k6ik l2hevad siesta ajaks koju perega l6unatama, aga on v2ike kiosk, kus saab koopiaid teha ning n2ksimist osta (l2bi trellide muidugi). Kuna tegemist on usulise kooliga, siis direktor koos kahe "vennaga" (usuvennad, uhise ema-isaga pole siin mingit tegemist) elab koolis.
Mu klassi6de utles, et El Hermano (t6lkes "vend" - nii kutsutakse direktorit) eluruumid on kenad. K'sisin, et kust ta seda teab ning ta r22kis, et kord olid uhed 6pilased oosel kooli l2inud ning k6ik lukuaugud liimiga t2itnud, seega ei saanud keegi hommikul majja siseneda. Ainukesena olid nad unustanud El Hermano ukse ning k6ik pidid sisenema l2bi tema eluruumide. Siiani on teadmata, kes seda tegi, sest koolis oosel turvameest v6i mingisugust muud valvet ei ole (k'simuse peale, et kas teil oosel valvurit ei ole, hakkasid k6ik meeletult naerma ja tuletasid mulle meelde, et hetkel viibime Ladina-Ameerikas mitte Euroopas).
Veel peaks vist mainima, et kuna Argentina asub l6unapoolkeral, siis on seal aastaajad vahetuses (meie suvi on siin talv, sugis kevad jne). Seega alustatakse 6ppeaastat olenevalt koolist kas veebruaris v6i m2rtsis ja l6petatakse detsembris (minu suvevaheaeg algas 13. detsembril! :)).
Meiega sarnaselt tuleb siin koolis k2ia umbes 12 aastat, aga neid loetakse erinevalt: k6igepealt k2iakse 6 aastat algkoolis (primaria) ning p2rast olenevalt koolist 5-6 aastat p6hikool-gumnaasiumis (secundaria). Iga koolietapi l6pus korraldatakse 6htusook-aktus, kuhu sa v6id kutsuda pool oma suguv6sa ning j2rgmisel p2eval on 6pilaste endi pidu. Viimasel aastal disainib iga paralleel endale pusa ning detsembris minnakse n2dalasele reisile Cordobasse (kuid kuna uhtegi vanemat ega 6petajat nendega kaasa ei l2he, siis on fiesta 24/7 ning paljud ei m2leta p2rast toimunust midagi...).
Minu esimene koolip2ev oli kohe p2rast kevadvaheaega. See j22b mulle eluks ajaks meelde. Kuigi ma olin koolimaja varem n2inud ja direktoriga ka kohtunud, siis hommikul 2rkasin ikka pisikese n2rviga ules - nagu enne t2htsat esitlust, kui sa pole eriti midagi ette valmistanud. K6ige tipuks tuli veel koledates riietes minna - tumesinine miniseelik (mis v2iksemagi tuulega ules t6useb), kampsun ja p6lvikud (mis ulatuvad vaevalt poolde s22rde ja n2evad v2lja sellised, mida me isad 15 aastat tagasi kandsid), valge liiga luhike ja liiga lai triiks2rk ning mustad ule-eelmisest sajandist p2rit kingad. T2ielik 6udusunen2gu! Tudrukud saavad valida - juhul kui nad seelikuga k2ia ei taha, on v6imalik kanda ulimadala v2rvli ning taskuteta halle viigipukse. Kuna koolivorm kellelegi ei meeldi, siis on leiutatud uus amet - preceptora- kelle ulesandeks on vaadata, et k6ik ikka reegleid t2idaksid ja kui midagi valesti on, siis ta kirjutab sellest meie matriklitesse (sinna l2hevad ka hinded, aga tundub, et see ei ole nii oluline, sest k6ik kasutavad oma libreta't pigem v2rviraamatu kui ametliku dokumendina).
Tagasi esimese koolip2eva juurde. Kuna ma j6udsin napilt enne kaheksat, siis olid enamus klasse juba koridori seinte 22res palvetamiseks oma kohad sisse v6tnud. 6ppelajuhataja (meil on neid 2, m6lemad nimega Graciela) viis mind mu klassi juurde. K6igepealt heisati Argentina lipp. Seej2rel pidas religiooni 6petaja k6ne (iga p2ev r22gib erinev 6petaja, aga jutu sisu on alati sama: 6ppige paremini, pidutsega v2hem ja olge head lapsed oma vanematele). P2rast seda esitles direktor mind terve kooli ees ning 6pilased palvetasid. P2rast l2ksid k6ik oma klassidesse. Siin on nii, et 6petajad r2ndavad klassist klassi ning tavaliselt on 2-3 tundi sama ainet j2rjest (sel juhul vahetunde ei ole). Alguses ei saanud ma tundides midagi aru (pole ka ime, kui psuhholoogia profe 3 tundi jutti ulehelikiirusel Freudi teooriatest pajatab) ning vahetundides oli alati 10-15 liikmeline inimhult minu umber. Mu s6naraamat on siiani populaarne. Uhel p2eval otsustas mu klassi6de Andi bioloogia 6petajale teatada: "Profe, k2ige kuradile!" Vaeseke ei saanud midagi aru ja ainult naeratas.
Varem ma seda ei teadnud, aga nuud arvan, et oli rumal m6te tulla kooli kohe p2rast vaheaega, sest k6ik olid v2lja puhanud ning kui liita sellele ladina temperament, siis saab kokku hulluse. K6ik l2ksid t2iesti arust 2ra, kui Cinco Saltose ainus blond tudruk nende klassi tuli, r22kimata sellest, et koridoris ka k6ik vahtisid nagu oleksin ma mingi t2htsa riietuseseme unustanud selga panna. Tundides k6ik poisid karjusid ja esinesid ning matemaatika 6ps l2ks peast puhta segaseks (aga ilmnes, et ta ongi igap2evaselt niisugune, sellest ka huudnimi Silvina La Loca). Tavap2raselt ta tantsib klassi ees, teeb erinevaid h22litsusi ja n2gusid. Nagu vaataks teatris Kivir2hki komoodiaid, mitte tahvli pealt logaritme ja graafikuid.
Esimese p2eva 6htul ma teatasin oma vahetusemale, et ei taha kooli enam kunagi tagasi minna, aga nuud k2in seal juba hea meelega, sest mu klassikaaslased on ulitoredad. Tundides on k'll igav, sest ma ei pea midagi kaasa tegema ja vahel tundub, et oleme teise vahetus6pilasega nagu dekoratsioonid, aga v2hemalt saab nalja.
Eesti koolides on raskem, sest meil on palju rohkem aineid, tunde ja kontrolltoid. Siin t6stetakse kisa juba siis, kui neil on kaks kontrolltood p2evas (tavaliselt on arvestuse kirjutamiseks aega 80 minutit ning 6petaja kirjutab k6ik vajaminevad valemid tahvlile). R22kimata viiest eksamist koolitee l6pus, mis siin ei eksisteeri. Samuti j2etakse tunde v2ga tihti 2ra (minu omas siiski mitte, sest see on erakool. Vahest tundub, et me peaks kooli minema isegi siis, kui plahvataks tuumapomm v6i puhkeks Kolmas maailmas6da). N2iteks eile ei tulnud kooli minna, sest oli rahvaloendus v6i eelmisel esmasp2eval Ameerika avastamise p2eva t6ttu olid k6ik vabad. Tunde j2etakse 2ra ka sellep2rast, et koolis ei ole vett v6i on rotid (seda kuuldes tekkis mul suur kiusatus uksp2ev kodust tsintsilja kaasa v6tta ja koolipeal lahti lasta). Ja kui teistes koolides tunde ei olnud, tehti minu omale pommi2hvardus. Kuigi k6ik teavad, et see on valeh2ire, pidi siiski majast lahkuma, sest aastaid tagasi ignoreeriti uhes koolis sellist teadet ja pomm plahvataski. Seekord midagi ei leitud ja p2rast tunniajast 6ues kulmetamist l2ksid k6ik koju.
Niiet jah, kokkuv6ttes haridus on siin kesine, aga elu p6nev. Ma olen ulirahul, et otsustasin vahetusaastale tulla. Olen siin kohtunud imeliste inimestega ja n2inud palju huvitavat. Need kolm kuud siin on l2inud linnutiivul, aga 6nneks on mul 9 kuud veel j22nud & parim on alles ees: kooli l6pp, reisid teiste vahetus6pilastega ja suvi! :)