All of the lights

Eelmisel nädalavahetusel sattusin ETV-st vaatama saadet "Arktikast Antarktikasse". Hetkel reisivad nad USA's, tutvudes indiaanlaste eluga ja otsides tõestust, et asiaatidel ja indiaanlastel on ühised esivanemad (kui ma õigesti aru sain :D). Mul tekkis seda saadet vaadates hoopis idee, et oleks superlahe kunagi elus läbi sõita kuulus Pan-America maantee, otsast lõpuni. Alustaks Kanadast Prudhoe Bay'st ja lõpetaks Tšiilis Quellon'is või Argentinas Ushuaias. Orginaalne tee algab küll USA's Monterrey's ja lõppeb Argentinas Bs.As, aga oleks suurepärane Ameerika pikalt läbi sõita. Üks asi, mis jälle elu-unistuste nimekirja läheb :D.

Sel läbisaaval nädalal on tegelikult veel palju põnevat juhtunud, aga kõigest omas järjekorras. Esmaspäeval oli mul veel natuke paha olla, seega läksin varem minema (eks tagajärgedele tuleb nüüd homme otsa vaadata). Teisipäeval oli vastlapäev - tunde ei toimunud ja mina oma toredate klassikaaslastega lumelinna ehitama ka ei tahtnud minna. Käisin vastasin hommikul ajaloo töö ära, siis läksin vaatasin vanaema-vanaisa üle. Vanaema oli alles oma vastlakukli-masina tööle pannud, kutsus õhtuks tagasi (õhtul oli tal juba põhimõtteliselt kaks plaaditäit vastlakukleid valmis, täitsa hull peast!), aga ma ei viitsinud enam minna. Jõudsin koju ning kohe uuesti välja tagasi, et minna Ar.'ile seltsiks verd andma (mina ise ei saanud doonoriks olla, sest minu verd nad ei taha :/). Kui taaskord koju sain, oli juba uhke pärastlõuna käes ja laiskus ka. Geo lasin täiega üle, õhtul panin veel eelseisvaks Rootsi reisiks koti kokku (ohhhh kuidas ma seda tegevust vihkan!! Kümnepallisüsteemis annaks kohvri pakkimisele rõõmsad 16 kindlalt :S, haha).

Ja oligi juba kolmapäev käes! :D Neljaks tunniks kooli ja Rootsi! :) Tuli välja, et saksa jääb ära, super (mul pole seda tundi viimased 2 ja pool nädalat olnud, aga ega seda puudumist eriti märgata ka pole...)! Tallinnas kui läksime bussipeatuse poole, sadas hullult mingit lörtsi näkku ja oli räige tuul. Tee läks veel mäest üles ka, eriline koopaelaniku tunne tuli peale, no tõesti. Laeva saime õnneks kiiresti ja ilma suuremate jamadeta, kajuti leidsime ka üles ja siis Baltic Queeniga tutvuma. Laev tundub küll ülisuur olevat, aga sees tegelikult ei olegi midagi nagu eriti... Esimene õhtu möödus minu jaoks natuke kurvalt, sest laev kõigutas korralikult ja kes seda ei talu ning endale mingit tabletti sisse ei võtnud?! Mina loomulikult, kes siis veel nii rumal oleks (btw, bq tähendab Baltic Queeni :D). Hommikuks olime Rootsis, jeeeeeeeee! Seal on kõik nii kena. Nagu vaesed sugulased maalt ja hobusega olime meie ka elevil metroost ja kõigest muust, kohustuslik Mac'i tripp sai ka tehtud, no kuidas siis muidu. Just sel hommikul, kui läksime, sündis ka Rootsi kroonprintsessil tütar. Just mõni hetk tagasi nägin pilte temast, nii ilus väike plikatirts :).. Tagasitulek möödus mulle palju lõbusamalt kui T.'le, kel eelmisest õhtust veel paha oli. No damn, oleks võinud selle kõik ju ühele samale õhtule ajastada, aga mis teha. Tore oli vähemalt, rahast sai lahti, asju sai juurde (nüüd olen siis jälle sammukese ligemal esikohale võistlusel "võidab see, kel on surres rohkem asju"). Läheks mõni teine kordki :).

Reedel oli vabariigi aastapäev. Hommikul Tallinnas bussijaamas oodates kõndis minust Eesti mööda - üks sõdurivormis noor mees karkudel, kes oli vasak jalg kipsis. Täpselt nagu Eesti - noor, lombakas ja kellegi käske täitmas. Nüüd on vist õige aeg öelda, et tegelikult ma aramstan oma kodumaad väga, aga vahest keeb kõik üle, eriti kui oled alles kuskilt veel esimesemast maailmast siia tagasi tulnud.
Õhtuks olid mul ka plaanid juba ammu tehtud - vaatasin presidendi vastuvõttu, seltsiks M., koka & popkorni. Jõudsin pooleni, siis läksin muid asju tegema :D.

Laupäev ja pühapäev olid nagu alati, mõnusad ja laisad :)... Eile õhtul unustasin end skype'i päris pikaks, no nii kella üheni :$. V.'ga, loomulikult. Ja oh seda õnne, kui ma siis pärast avastasin, et ühiskonnas tuleb organisatsioonide peale kontrolltöö, nice.

Aga aitab sellest vingumisest tänaseks, palju on vaja veel täna teha. Nii tore, kell on viis, aga õues on ikka veel valge. Küll on ikka tore armunud olla :D.

Love on top.

Kui ma mõni aeg tagasi ühel reedel pärast pikka ja tüütavat koolinädalat lõpuks koju jõudsin, tundsin inspiratsiooni teha kõike, mis hing ihaldab - muusikat kuulata, pildistada, ise midagi luua, isegi koristada. Nüüd möödunud reedel oli lihtsalt paha olla - olin juba kolmapäeva õhtul grippi jäänud (mis mingis mõttes kestab siiani, ausalt, mul on Kalevi küpsistest ja kummeliteest nii kõrini kui vähegi veel olla saab).

Vahepeal kui mina olen laiskuse riigis rännanud, on tegelikult päris palju juhtunud. Eriti viimasel ajal... Eelmisel kolmapäeval tegi klassijuhataja meile ühe väikese budismiõpetusele tugineva testi, mis võttis mul kergelt pisara silma, eriti selle viimane osa, kus pidi värviga sobitama mingi inimese, keda tunned ja kes sind tunneb. Sain aru, et mu elus on nii palju erilisi inimesi, et traditsioonilistest värvidest jääks kohe kindlasti väheks. Milline vedamine tegelikult, olla ümbritsetud inimestega, kes sind aitavad, armastavad, kes sinust hoolivad, kes sind inspireerivad, mõned lähemal, teised jälle üle maailma laiali või hoopiski selle teises otsas. On ilus mõelda, et kogu see vahemaa tegelikult ei oma mingit erilist tähtsust. Füüsilises mõttes muidugi on see aspekt peamine, kuid vaimses tundemaailma mõttes pole tuhanded kilomeetrid midagi. Vähemalt kuni korralik masendushoog peale ei tule, mil tahaks kõike kohe ja korraga...

Mu saaga V.-ga on ka uuele tasemele jõudnud - täna siis otsustasime suud puhtaks rääkida ja... A. oli mulle juba ammu rääkinud, et peaksin seda tegema, aga ma ei võtnud eriti vedu. Eelkõige sest kartsin, et midagi muutub. Saame ju V.-ga nii hästi läbi, miks seda "rikkuda"? A. ei uskunud kui ütlesin, et nüüd on see tehtud, et rääkisin V.-le. Siis, kui ma olin ikka kahtlev selle kõige suhtes, ütles ta, et see on mu elu õigeim otsus :D Sel hetkel, nagu paljudel teistel varem, ma ei uskunud tema nõuande õigsusesse, kuid nüüd, olles juba kõik V.-ga ilusti ära rääkinud ja seda kergelt seedinudki, tundub (nagu alati! -.-) A.-l õigus olevat. Ma ei saa lihtsalt aru, kuidas ta seda teeb?! Tal vist on mingid selgeltnägemise võimed, ausalt noh.

Viimasel ajal on ka väga teemas olnud lõpukleidi ja -kingade otsimine. Vanaema käest sain juba 3 nädalat tagasi peapesu, et KUIDAS mul küll veel ei ole kleidi disain välja mõeldud ja kangas ostetud ja põhimõtteliselt, et miks ma üldse 24/7 õmbleja juures ei veeda. Aga.. Sel aastal otsustasin ma natuke teistsugust lähenemist proovida. Kuna meil siin Eesti kaubandusketis ei ole eriti suurt valikut punaste kingade näol (sest just punane saab olema mu värv) - no viimasel ajal siiski rohkem kui enne, sest punane on praegu ülimoes - otsustasin esimest korda elus väheke ebay-s shopata. Ja oh-my, tõesti!, seal on ikka selline valik, mis minusuguse kingahullu esimese veerandtunniga täielikult hulluks ajab :D Lõpuks jäi mu pilk mitmete paaride seast pidama punastel platvorm-rihmikutel. Issand, kui ilusad! Tagant kand on kinnine, aga eest tulevad põimunult erinevad punased, oranžid ja roosad rihmad. Alguses tundus selline värvide kombinatsioon natuke imelik, aga pikemalt mõeldes on see just mõnus, selline värske. Pärast kingade leidmist ilmus muidugi uus probleem - aga kuidas seda kõike kleidiga kombineerida? :S Õnneks oli ka siin lahendu olemas :) Kleit tuleb kergelt pin-up'ilik ja punane. Nüüd peaks vaid õige kanga leidma ja kleidi valmis õmmelda laskma, ma ei suuda seda ära oodata! :D

Täna oli ka nii mõnus kevad juba õhus :) Mulle on alati meeldinud need hilistalvised päevad, mis päike särab juba kirkalt, sõiduteed on tumemustad ning kõnniteedel ka lumi sulab.. See on nii mõnus! Kevadele tavapäraselt nagu oleks õhus millegi uue värsket hõngu, mmmm :) Siis on päikse käes juba palav ja hinge poeb mingi rahutus, mis ei lase rahulikult toas olla ega koolitöid teha enne kui pimedaks pole läinud. Selline hüpnotiseeriv ja meelitavalt kutsuv päike on neil hilistalvistel päevadel. Lihtsalt imeline! :)